Valed valikud

Kas saab olla valesid valikuid? Otsuseid tehes lähtume ju meile sellel hetkel teada olevast välisest ja sisemisest infost ning teeme valiku, mis tundub tol hetkel kõige õigem. Kõige parem. Antud informatsiooni valguses.
Me võime olla valiku hetkel pimedusega löödud. Osaliselt. Või täielikult. Või siis vastupidi. Otsekui lõõskava päikese käes. Ülevalgustatud.

Kas on pigem küsimus tasakaalus? Tasakaalustatud valikutes. Otsustes. Või milleski muus?

Mulle tundub, et kõige taga on peidus hilisem süütunne või leppimine, mille alusel kipume tembeldama oma ühtesid või teisi valikuid õigeteks või valedeks. Kui vaevleme süütunde käes, tundubki meile, et langetasime vale valiku ning heidame seda endale ette. Teadlikul või alateadlikul moel. Seni, kuni tuleb infokild, mõistmine, sisemine rahu, mis aitab meil minevikku teistsuguse pilguga näha. Seni, kuni seda ei ole juhtunud, on ka raske süütundest teinekord vabaneda ja kanname seda kaasas. Oma hinges. Oma vaimus. Oma etteheidetes. Endale. Ja teistele. Kas siis varjatud kujul või otse lausa avalikul moel.

On valikuid, mis tegemise hetkel on meie jaoks ainuõiged, sest tundub, et oleme kas nurka surutud või väljapääsmatus olukorras. Kus samaväärse “status quo” jätkamine on võimatu. Ilma end katki tegemata. Tuleb valida halva ja halvema vahel. Mille alusel ühe või teise sellise sildi alla liigitame, sõltub meie tolle hetke emotsionaalsest ja mentaalsest seisundist. Ja sisemise rahu või rahutuse hulgast. Nende osakaalust. Kui palju oled oma elus langetanud määravaid otsuseid nimetuse all “pigem õudne lõpp, kui lõputu õudus”? Just kipuvad sellised valikud langema meil inimsuhete sfääri. Lõpetada suhe või suhtlemine teise inimesega, kellega oled harjunud iga päevaselt olema, on üks raskemaid. Siis sageli heidad endale ette või esitad ikka ja jälle küsimuse:

“Kuidas me sellisesse seisu jõudsime?”

Rohkem lühilugusid ja luulet leiad Kui naine armastab.