Unistuste kirjutaja

Elas kord üks tore tädi. Siuke, suur ja lahke. Tal oli selline vahva ümmargune päkapiku maja. Päriselt ka. Keset pajusalu. Partide, päikesepaiste ja vesiroosidega täidet suure tiigi kaldal. Kesk pajusaart.

Tema juurde tulid inimesed. Loomad ja linnud. Puud ja rohu taimed. Et tema ülesse kirjutaks. Kõik need nende unistused. Temal oli selline müstiline sulg, mis paberiga kokkupuutel kõik unistused elavaks ja elujõudu sisse puhuvaks muutis.

Kõik unistused justkui võluväel tema raamatutes ärkvele said. Elu tulvil nad sealt sõnadena üles tõusid, ning tuul nad soovija ellu viis. Võttes just selle kuju, milles südamega unistuste soov kõneles.

Rohkem lühilugusid ja luulet leiad Kui naine armastab.